Juba emaüsas kuuleb beebi inimhääli ja helisid ning reageerib neile. Sünnist alates suhtleb ta nutu, gugisemise ja muude häälitsustega. Esimesed elukuud on kriitilised, sest need panevad aluse hilisemale suutlikkusele suhelda ja end verbaalselt väljendada.
Paljud vanemad küsivad, kuidas tõhusalt toetada kõne arengut just siis, kui väike beebi veel sõnadega ei väljendu. Varajane stimuleerimine ja õigesti valitud suhtlus on tee selleni, et lapse keelelised oskused areneksid optimaalselt.
Mida on hea teada
Et lapse kõnearengut edukalt toetada, peame kõigepealt hästi mõistma erinevaid arenguetappe. Juba esimesel elukuul suudab laps inimhäält märgata ja sellele reageerida näoilmete või liigutustega. Teisest kuni kolmanda elukuuni ilmub juba tuttav gugisemine või vokaliseerimine, mis tähistab lapse esimesi verbaalseid katseid suhelda. Selles perioodis mängib laps helidega ja nende tugevusega.
Umbes 3–6 kuu vanuselt hakkab laps oma häälega väga aktiivselt tutvuma. Ta harjutab intensiivselt lühikesi silbilaadseid helisid nagu „ba ba“, „ma ma“ jne. Esimese eluaasta keskpaigaks kuulab laps juba vanemate kõnet ja õpib eristama hääle meloodiaid ja intonatsiooni. Nendel kuudel õpib laps mõistma emakeele eripärasid.
6.–9. kuu paiku tekib kuuldud lihtsate helide ja silpide kordamine. Periood 9.–12. kuuni toob esimesed päris katsed öelda sõnu. Kõige sagedamini ilmuvad lihtsad, selged ja lapsele hästi tuttavad sõnad („ema“, „isa“, „vanaema“). Need on enamasti seotud inimestega, esemete või igapäevaelu olukordadega.
Esimeste sõnade vanuseline varieeruvus on väga suur. Mõni laps ütleb esimese sõna juba üheksa kuu vanuselt, mõni alles teise eluaasta lõpus või hiljem. Olulisem kui täpne esimeste sõnade aeg on järgmiste oskuste järkjärguline omandamine ja lapse aktiivne suhtlus kõigis vormides – liigutuste, žestide ja häälitsuste kaudu.
Kuidas toetada kõne arengut?
Juba esimestest elupäevadest alates tasub beebiga regulaarselt rääkida. Sõbraliku hääletooni ja aeglasema kõnega annate lapsele võimaluse kuulata kõne tonaalsust. Beebit aitab, kui te kommenteerite igapäevaseid tegevusi, mida te temaga päeva jooksul teete, sest nii harjutate kõnet.
Aktiivne kuulamine on üks väga olulisi võtteid, mis aitab lapsel tajuda, et suhtlus teiega on kahesuunaline tegevus. Olge kannatlik, jälgige last tähelepanelikult, reageerige tema häälitsustele, matkige tema gugisemist ja helisid. Nii saavad lapsed tagasisidet, arendavad oma huvi suhtluse vastu ja üritavad teid tasapisi jäljendada.
Kõne arengut ergutavad tugevalt interaktsioonid ja vestlused, mida te lapsega peate. Esitage lapsele regulaarselt lihtsaid küsimusi, näiteks „Kus on pall?“, ja näidake seejärel vastus ette või öelge see ise. Kaasake žeste, silmsidet, miimikat ja lihtsaid lauseid, mida laps kergesti tajub.
Olgu teie laps juba jutukas või ootate alles esimesi sõnu – ärge muretsege. Lapsed õpivad iga päev ja arenevad omas tempos. Kõige olulisem on teie toetus, kannatlikkus ja loomulikult stimuleeriv keskkond. Püüdke luua piisavalt võimalusi aktiivseks rääkimiseks ja mänguks. Kui teil on siiski kahtlusi, aitavad lastearst või logopeed võimalikke probleeme avastada.