Kas teie igapäevane reaalsus on see, et hoolikalt valmistatud lisatoit satub kõikjale mujale kui teie lapse kõhtu? Lisatoidu ja uute toitude tagasilükkamine on väga levinud probleem, millega seisab silmitsi enamik vanemaid. Kui laps keeldub midagi uut maitsmast, kaasneb sellega sageli vanemate mure ja frustratsioon tema täiskõhutunde ja tervise pärast.
Lapsed hakkavad kõige sagedamini lisatoitu või uusi toite tagasi lükkama umbes 6. elukuust ning mõnikord kestab see periood kuni teise või kolmanda eluaastani. Kuni 40% selles vanuserühmas lastest kogeb toiduneofoobiat, ehk hirmu uute toitude ees.
Oluline on märkida, et toidu ja lisatoidu tagasilükkamine ei tähenda tingimata tervise- ega psüühikaprobleeme – mõnikord on see lihtsalt arenguetapp, mis ajapikku ise möödub. Iga laps areneb oma tempos ja teie vanematena saate teha palju, et see etapp kulgeks kergemini.
Millal ja miks lapsed keelduvad lisatoidust ja uutest toitudest?
Lapsed sünnivad loomupärase eelistusega magusate ja mahedate maitsete suhtes – rinnapiim, mis on nende esimene toit, on magus ja maitsev. Lisatoidu kasutuselevõtuga astub laps täiesti uude maitsete, lõhnade ja tekstuuride maailma, mis võib tekitada hirmu ja tõrjumist. Seda nimetatakse toiduneofoobiaks ning see on loomulik kaitse millegi potentsiaalselt ohtliku allaneelamise vastu.
Lisatoidu tagasilükkamise füsioloogilised põhjused võivad hõlmata hammaste tulekut koos igemevaluga, väsimust, refluksi või iiveldust. Mõned lapsed võivad olla tundlikumad ja reageerida uutele tekstuuridele või intensiivsetele maitsetele keeldumisega. Igal juhul pidage nõu lastearstiga, et veenduda, kas toidust keeldumise taga ei ole tõsisemaid terviseprobleeme.
Psühholoogiliste aspektide hulka kuulub eelkõige lapse autonoomiavajadus. Vanuses 1–3 aastat on lapsel suurenenud vajadus oma maailma üle kontrolli järele ning toidust keeldumine näitab tema tahet ja iseseisvust. Rolli mängib ka harjumuse jõud. Laps lükkab uued asjad sageli tagasi, sest tunneb end tuttavas keskkonnas turvalisemalt.
Levinumad vanemate vead lisatoidu juurutamisel
Üks levinumaid vigu on uute toitude liiga kiire juurutamine. Laps vajab aega, et uus toit omaks võtta. Sageli kulub 10–15 korduvat pakkumist, enne kui laps harjub.
Paljud vanemad panevad liialt rõhku söödud toidu kogusele, mis tekitab lõpuks stressi nii lapses kui ka neis endis. Teine viga on ebasoodsate tingimuste loomine, näiteks teleka vaatamine söötmise ajal, et laps „paremini sööks“. See strateegia võib lühiajaliselt tuua leevendust, kuid pikemas plaanis kujundab see ebatervislikke harjumusi ning sõltuvust tähelepanu hajutamisest.
Suur probleem on liigne keskendumine sellele, mida laps sööb. Laps on vanemate emotsioonide suhtes tundlik ning mida emotsionaalselt pingelisem on olukord, seda enam laps toitu tagasi lükkab.
Kuidas õigesti toimida
Tavapäraselt soovitatakse lisatoitu alustada umbes alates lapse 6. elukuust, samm-sammult ja tasapisi. Alustage üksikute köögiviljadega ning liikuge seejärel järk-järgult teiste toorainete juurde.
Üldiste soovituste kohaselt peaks lisatoit olema ilma lisatud suhkru ja soolata ning ideaalis aurutatud, et säiliksid olulised vitamiinid ja mineraalained.
Püüdke vältida sundimist; pigem pakuge sama toitu korduvalt.
Edu võti on kannatlikkus ja toidu korduv pakkumine. Pidage kinni regulaarsetest aegadest, mil toitu lapsele pakute. Ideaalis rahulikus keskkonnas.
Soovime teile palju kannatlikkust ja rõõmsaid hetki uute maitsete avastamisel koos oma lapsega.