Kas on juba käes õige hetk, et jätta laps üksi?
Mõelge vanusele, iseseisvusele ja võimele erinevates olukordades reageerida. Sama olulised on ka kodused tingimused, ümbritsev keskkond ja konkreetse pere kasvatuspõhimõtted.
Seaduse kohaselt lasub vanematel või seaduslikel esindajatel alati täielik vastutus oma laste turvalisuse ja tervise eest. Lisaks seadusele mängib suurt rolli ka lapse vaimne valmisolek. Mõned lapsed tulevad üksiolekuga paremini toime kui teised.
Hea on siiski lapsele ka usaldust näidata ja teda iseseisvaks õpetada. Liigne kontroll ja pidev järelevalve võivad aga tuua kaasa negatiivseid mõjusid, nagu vähenenud iseseisvus, otsustamiskõhklus või vähene enesekindlus. Tasakaalustatud lähenemine toetab seetõttu lapse tervet arengut ja valmisolekut erinevates olukordades hakkama saada.
Alla 6–7‑aastase lapse järelevalveta jätmine on väga riskantne. 8–10‑aastast võib lühiajaliselt üksi koju jätta, kuid ainult siis, kui laps on juba turvaliselt omandanud põhireeglid ja tegutsemise kriisiolukordades, kui tal on vanemate kontaktid käepärast ning ta on selgelt juhendatud, mida eri juhtudel teha. Hea on ka naabritega kokku leppida, et laps on kodus üksi, et nad saaksid vajadusel pilku peal hoida.
Kui vanemate äraolekul juhtub vigastus või tekib varakahju, võib vanemat karistada ebapiisava järelevalve eest. Seetõttu arvestage alati oma lapse konkreetseid oskusi ja psühholoogilist küpsust.
Lapse vanus on järelevalveta viibimise aja määramisel võtmetegur. Üldiselt soovitatakse järgmist:
- 6–8 aastat: Laps võib olla järelevalveta maksimaalselt mõned minutid
- 9–12 aastat: Laps on juba iseseisvam ja saab hakkama 1–2 tundi üksi kodus. Vajalik on siiski eelnev ettevalmistus ja korduv kontroll.
- 13–15 aastat: Tavaliselt võib laps jääda üksi mitmeks tunniks või kauemaks.
- 15 aastat ja vanem: Enamik noorukeid tuleb üksiolekuga juba hästi toime.
Ärge alahinnake siiski lapse isiklikku küpsust – iga laps on individuaalne ning vanus on vaid ligikaudne orientiir.
Selle üle, kas laps võib üksi kodus olla, ei otsusta üksnes vanus. Jälgige emotsionaalset valmisolekut – kas laps vajab pidevat kontakti? Kuidas ta reageerib ebatavalistele olukordadele?
Olulised on praktilised oskused: Laps peab oskama telefoni kasutada, helistada hädaabinumbrile, tundma kodu reegleid (kellelegi ust mitte avada, elektriseadmetega ümberkäimine jne). Kui ta nendes oskustes kõhkleb, tasub oodata.
Valmisoleku heaks näitajaks on lapse rahulik reaktsioon lühiajalisele üksiolekule ilma ärevuse või ebakindluseta. Laps peaks endast ise märku andma ja teadma, kuidas käituda kriitilistes olukordades.
Otsus jätta laps järelevalveta peab alati olema läbimõeldud, järk-järguline ja lapse nõusolekul. Pidage meeles iseseisvuse ja usalduse samm-sammulise ülesehitamise põhimõtet.