Sageli juhtub, et mingis arenguetapis kaotavad lapsed õppimise isu, väldivad ülesandeid ja uudishimu asemel ilmub nende näole frustratsioon või ükskõiksus. Miks see nii on? Ja mida saab lapsevanem teha, kui ta tahab last toetada tema iseseisvuses ja kooliga seotud vastutustundes?
Vastused pole lihtsad – lapse õppimismotivatsioon on keerukas protsess, mida mõjutavad lapse sisemaailm ja perekondlik taust ning ka kooli tingimused.
1. Lapse motivatsiooni mõistmine
Motivatsioon on jõud, mis suunab meid tegutsema, annab tahet ja energiat takistusi ületada, eesmärke saavutada ja uut õppida. Laste puhul on õppimismotivatsioon tervisliku arengu võtmekomponent. Ilma motivatsioonita õpib laps vaid „sest peab“, mis viib lühiajaliste teadmiste, koolitüdimuse ja rõõmu kadumiseni.
Teadlased eristavad sisemist motivatsiooni (laps tahab midagi ise avastada, miski pakub talle huvi) ja välist motivatsiooni (käitutakse teatud viisil tasu, karistuse või ümbritseva surve tõttu). Pikaajaliseks arenguks on kõige olulisem toetada just sisemist motivatsiooni. Lastel põimuvad need kaks tüüpi siiski sageli.
Lapse areng mõjutab otsustavalt, kuidas eri vanuseetapid motivatsiooni kujundavad. Väikelastel ja eelkooliealistel on loomulik soov maailma avastada – kõik nende ümber on uus ja paeluv. Kui laps kooli läheb, võib motivatsioon muutuda: tekib sooritussurve, kaaslastega võrdlemine või pettumus ebaõnnestumistest.
Miks siis mõned lapsed käivad koolis rõõmuga ja teised mitte? Sageli otsustab just see, kuidas on lood nende sisemise motivatsiooniga: kui palju neil on võimalust iseseisvalt eri mängudesse panustada, abivahendeid valida või otsustada, millal ja millise koduse ülesande nad teevad. Motivatsioon ei ole kaasasündinud omadus – see on oskus, mida saab arendada.
Sisemine motivatsioon tähendab, et laps teeb midagi, sest ta peab seda mõtestatuks või lõbusaks. See võib olla rõõm avastamisest, uhkus uue oskuse omandamise üle, huvi konkreetse teema vastu või lihtsalt uudishimu. Väline motivatsioon on protsess, kus laps täidab ülesandeid tasu pärast (kiitus, maius, uus mänguasi) või karistuse hirmust (karjumine, telekakeeld, halb hinne).
Tasub meeles pidada, et väline motivatsioon iseenesest ei ole kahjulik – teatud arengufaasis on see lapsele vajalik ja toimib sageli sillana sisemise motivatsiooni kujunemisel. Sageli jäävad vanemad aga välise motivatsiooni juurde liiga kauaks ning laps ei jõuagi sisemise motivatsioonini.
Vanuse kasvades suureneb eakaaslaste mõju – klassikaaslased ja sõbrad kujundavad lapse hoiakut kooli suhtes. Puberteet ja teismeiga on aeg, mil motivatsiooni mõjutavad tugevalt emotsioonid ja vastuhakk autoriteetidele.
Erinevused motivatsioonis tulenevad mitte üksnes temperamendist, vaid ka keskkonnast, kus laps kasvab. Lapsed, kes kogevad kodus usaldust ja turvatunnet, säilitavad õppimisrõõmu kauem. Vastupidi, pidev surve, võrdlemine või ebaproportsionaalsed etteheited nende huvi pidurdavad.
Vanema jaoks tähendab see eeskätt vastutust: luua õhkkond, kus laps ei karda eksida.
2. Kuidas last kodus motiveerida
Lapsed õpivad eelkõige eeskuju järgi. Kui vanemad väljendavad uudishimu, rõõmustavad uute asjade üle ja suudavad millestki vaimustuda, kandub see „õppimisrõõm“ ka lapsele. Ka suhtumise kooli ja õppimisse võtab laps peamiselt kodust kaasa. Te ei pea olema täiuslik ega kõike teadma. Oluline on näidata huvi, mitte karta lapse ees eksida ja näidata, et õppimine ei ole vaid „tüütu kohustus“, vaid võib olla rõõmu ja rahulolu allikas. Lugege koos, arutlege küsimuste üle, mis pähe tulevad, vaadake dokumentaalfilme või lahendage näiteks mõistatusi.
Toetage last hea keskkonnaga, kus ta saab keskenduda. Töölaud piisava valgusega, korralik voodi ja mängimiseks mõeldud ruum on lastele tähtsad. Samuti koht ja aeg, mil saab rahus ja vaikuses keskenduda.
Iseseisvuse toetamine on üks olulisemaid motivatsiooni aspekte. Vanusele vastavalt peaks laps saama võimaluse osa oma kohustusi ise planeerida, tööd korraldada ja jagada suuremad ülesanded väiksemateks sammudeks.
Lapsevanem peaks abistama pigem küsimuste kui käskude-nõuannete kaudu: „Kuidas sa tahaksid seda teha?“ või „Mis sul selle juures hästi välja tuleb? Mida sa muudaksid?“.
3. Sobivad vahendid ja tegevused motivatsiooni toetamiseks
Erinevad tegevused ja didaktilised mänguasjad aitavad lapsel harjutada ja arendada mitmesuguseid oskusi – olgu selleks loogika, peenmotoorika, keel, matemaatika või kujutlusvõime – ning seda loomulikus ja sundimatus vormis. Õigesti valitud abivahend või tegevus võib lapse jaoks olla lausa sillaks mängu ja õppimise vahel.
Heade tegevuste hulka kuuluvad näiteks:
- Mudelite ehitamine, pusled või 3D-ehitised
- Kokkamine või küpsetamine
- Aiandus (taimede kasvu jälgimine, seemnete lugemine, päeviku pidamine)
- Poodi, postkontorit või arsti mängimine (suhtlemine, probleemilahendus, matemaatika)
- Katsed veega, „teaduslikud“ katsed ja lihtne kodune füüsika
- Erinevad lauamängud, mis arendavad sõnavara, loogikat või tähelepanu
- Looduses käigud koos avastamise või eri asjade kogumisega (kivid, kastanid jms)
Tehnoloogia kuulub tänaste laste maailma sama loomulikult kui raamatud ja ehituskomplektid. Valides kvaliteetseid rakendusi, digimänge või veebikursusi, saate lapsele ka keerukamaid teemasid tutvustada lõbusal viisil. Populaarsete rakenduste hulka kuuluvad Duolingo (keeled), Khan Academy (matemaatika, loodusteadused), Scratch ja Code.org (programmeerimise alused) ning erinevad loogikamängud tahvelarvutitele. Digitaalsed didaktilised vahendid ei peaks aga asendama käelist ja füüsilist õppimist, vaid olema sobiv vaheldus.
4. Rutiin, ajaplaneerimine ja motivatsioon
Lapsed, kelle kohustused on korrapärased, suudavad paremini nii keskenduda kui puhata. Süsteemne lähenemine õppimisele aitab vähendada ka stressi – laps teab, millal ta teeb ülesandeid, millal on aeg mängida ja millal puhata. Süsteemsus on prokrastinatsiooni ennetus ja hoiab ära kiirustamise viimasel hetkel.
Soovitame planeerida pärastlõunased õppimisblokid, millele tavaliselt järgneb mängu ja liikumise aeg. Vanemad lapsed võiksid pidada omaenda päevikut või ajakava.
5. Vigadega toimetulek
Hirm ebaõnnestumise ees tuleneb sageli kodustest kogemustest, kus pannakse liiga suur rõhk sooritusele ja laitmatule tulemusele. Praktikas tähendab see: ärge kunagi laitke last üksiku ebaedu pärast. Selgitage, et ka täiskasvanud ei õpi asju kohe esimesel korral selgeks.
Tehke veast tabu asemel tavaline teema. Aidake lapsel vigu analüüsida. Küsige: „Mida prooviksid järgmine kord teisiti?“. Tulemuseks ei ole perfektsionism, vaid oskus mitte alla anda ja minna edasi pea püsti.
6. Levinumad vead, mida vanemad teevad, ja kuidas neid vältida
Üks sagedasemaid vigu on ebaadekvaatne surve – suured ootused, pidev võrdlemine või veatuse nõudmine demotiveerivad last enamasti, tekitavad ärevust ja vastumeelsust. Laps ei ole väike täiskasvanu – tema tempo ja õppimisstiil ei pruugi meie ootustega kattuda. Pea meeles: tunnustus käib edusammude, mitte täiusliku tulemuse eest. Püüdke mitte ähvardada ega rakendada tarbetuid karistusi halva hinde või aeglasema tempo pärast.
Ärge koormake last üle. Liiga palju huviringe, koduseid ülesandeid või ebarealistlikke ootusi võib olla lapsele kurnav. Motivatsiooni osa on seetõttu õpetada lapsi õigesti puhkama ning planeerima aega mitte ainult kohustuste, vaid ka mängu ja spordi jaoks.
Ärge püüdke olla täiuslik. Otsige koos lapsega uusi teid, tähistage ühiselt kordaminekuid ja ärge kartke eksida.