Laps hakkab järsku ja tugevalt nutma hetkel, kui te toast lahkute. Kui see juhtub sageli, võib üheks võimalikuks selgituseks olla lahusolekuärevus. Lahusolekuärevus ilmneb tavaliselt juba imikueas ja on lapse arengu loomulik osa. Ometi võib see olla kogu perele stressirohke.
See ärevus on tegelikult lapse tugev emotsionaalne kogemus, kes kardab lahusolekut (eraldumist) vanematest või lähedastest inimestest. Selles artiklis selgitame laste lahusolekuärevuse põhjuseid, avaldumisviise ja toimetulekuviise.
Mis täpselt on lahusolekuärevus ja millal see tavaliselt tekib?
Lahusolekuärevust võib määratleda kui lapse hirmu lähedastest eraldumise ees ja see tekib kõige sagedamini siis, kui laps eraldatakse emast või muust esmasest hooldajast. See ilmneb tavaliselt imikueas, 6.–8. elukuu paiku, mil laps hakkab ümbritsevat rohkem tajuma ning eristab paremini lähedasi inimesi võõrastest.
On teada, et lahusolekuärevuse tipp jääb umbes esimesse eluaastasse ja mõnel juhul võib see kesta kuni 3–4. eluaastani. Arengu käigus taandub see järk-järgult, kuid selle intensiivsus ja kestus erinevad märgatavalt mitte ainult vanusest, vaid ka lapse individuaalsetest omadustest.
Psühholoogilisest vaatepunktist on see lapse loomulik reaktsioon oma olemasolust ja vanematest sõltuvusest teadlikuks saamisel. See on terve emotsionaalse arengu ilming, mil laps kujundab olulisi kiindumussuhteid.
Millised on lahusolekuärevuse ilmingud?
Kõige sagedasem ja ilmne ilming on nutmine seoses vanema lahkumisega. Imikutel ja väikelastel avaldub see ka ärevuse, vajadusega ema pideva kohalolu järele, liialt klammerduva käitumise ja rahutusena.
Vanematel lastel võib ärevus põhjustada ka kõhuvalu, peavalu ning une- või söömishäireid. Tüüpiline on ka vastuseis lasteaeda, vanaema juurde või mujale ilma vanemateta minemisele.
Väga sage on ka klammerdumine mänguasjade, tekkide või kaisuloomade külge, mis annavad lapsele turvatunde ja toimivad lähedase täiskasvanu kohaloleku asendajana. Vanemad peaksid last tähelepanelikult jälgima, kirja panema olukorrad, milles ärevuse sümptomid tekivad, ning püüdma eristada, kas tegemist on lühiajalise episoodi või pikaajalise probleemiga.
Miks ilmneb lahusolekuärevus just teie lapsel?
Tundlikuma närvisüsteemiga laps võib lahusolekut kogeda dramaatilisemalt. Suurt rolli mängib ka perekond. Olulised muutused, nagu näiteks kolimine, õe-venna sünd, peretülid või lasteaeda minek, võivad olla lahusolekuärevuse vallandajaks või seda võimendavaks teguriks.
Te ei pea kartma, et lahusolekuärevus tähendab, et olete teinud midagi valesti. See on loomulik arenguetapp, mida suuremal või vähemal määral kogeb iga laps. Siiski leidub mitmesuguseid müüte ja eelarvamusi, näiteks et ärevus tekib ainult üleliia kaitsva kasvatuse korral. Tegelikkuses on see väga individuaalne ja sõltub pigem lapse isiksusest ja temperamendist.
Kuidas aidata lapsel lahusolekuärevusega toime tulla?
Aitab avatud suhtlus, olukorra selgitamine lihtsate sõnadega ning regulaarsete rituaalide kehtestamine lahkumisel ja naasmisel. Need rituaalid on olulised, sest laps harjub nendega ja olukord muutub etteaimatavaks.
On hea anda lapsele turvaline ese (lemmikmänguasi, kaisuloom), mis on talle justkui „sõber“. Arendage lapse võimet olla teatud aja üksi. Alustage lühikeste intervallidega ja pikendage neid järk-järgult.
Nagu ülal kirjutatud, on lahusolekuärevus normaalne. Professionaalset abi tasub otsida siis, kui lapse lahusolekuärevus ei lase tal tavapäraselt elada, on pikaajaline või liiga intensiivne. Püüdke vältida kiirustades hüvastijättu, ärge lahkuge salaja ilma hüvastijätuta, ärge ignoreerige ega pisendage lapse tundeid. Lahusolekuärevus on loomulik, kuid ka hallatav.