Laste igavus suudab proovile panna pea kõik vanemad. Laps kõnnib mööda kodu ringi, ei tea, mida teha, kurdab, et tal on igav, või paneb vanema kannatuse proovile igasuguste vempudega. Pikaajaline või sage igavus võib negatiivselt mõjutada lapse arengut, meeleolu ja peresuhteid. Teisalt on oluline meeles pidada, et aeg-ajalt igavlemine lapsele kindlasti kahju ei tee, vastupidi, see võib soodustada fantaasia ja loovuse arengut.
Miks see tekib ja miks sellega tegeleda?
Mida see tegelikult tähendab, kui laps ütleb, et tal on igav? Igavus on spetsiifiline huvipuuduse, motivatsioonilanguse ja üldise ebamugavustunde tunne, mis tuleneb sobiva stimulatsiooni puudumisest. Lapsed on selle tunde suhtes eriti tundlikud. Selle põhjuseks on nende loomulikult suur vajadus tegevuste, uute stiimulite ja ümbrusega intensiivse suhtluse järele.
Kõige sagedasem igavuse põhjus on rutiin. Eriti siis, kui laps veedab aega samas keskkonnas (kodu, lasteaed, kool) ja puutub üha uuesti kokku samade stiimulite, mänguasjade või tegevustega. Igavus tekib ka olukordades, kus laps on üle koormatud juhitud tegevuste rohkusest või liialt rangelt organiseeritud ajast. Siin tekib paradoksaalsel kombel frustratsioon, mida põhjustab võimaluse puudumine ise tegevusi valida.
Kuidas igavust ennetada?
Kõigepealt tasub hoida tasakaalu organiseeritud ja vaba aja vahel. Lisaks kindlale rütmile ja planeeritud tegevustele peaks lapsel olema piisavalt ruumi omaalgatuslikuks mänguks, katsetamiseks ja spontaanseteks katsetusteks.
Samuti on praktiline tagada keskkonna regulaarne vahetus – näiteks jalutuskäigud loodusesse, väljasõidud lähiümbrusse või kasvõi ruumi vahetamine, kus ta aega veedab. Nii saab laps olulisi uusi stiimuleid, mis hoiavad ära rutiini ja monotoonsuse tunde.
Oluline on lastega igavusest avatult rääkida. Õpetame neid tajuma seda tunnet kui loomulikku signaali, mis ütleb: „mul on vaja uusi stiimuleid, mul on vaja midagi muuta.“ Õpetame last oma tundeid aktiivselt mõtestama ja osalema tegevuste väljamõtlemises. Suureks abiks on ka kvaliteetsed mänguasjad, mis arendavad last loomulikul viisil, pakuvad põnevat tegevust ja toetavad nii tema kehalist kui ka vaimset arengut. Montessori-mänguasjad, loovuskomplektid või seltskonnamängud on igavuse ennetamiseks ideaalsed abivahendid
Mida teha, kui lapsel hakkab igav?
Kui kuulute nende vanemate hulka, keda hirmutab lause: „Mul on nii kohutavalt igav!“, siis te pole sugugi üksi. Kuidas õigesti reageerida? Kõigepealt vältige kiiret, automaatset lahendust: ärge andke lapsele kohe telefoni või tahvelarvutit kätte, ärge pange televiisorit käima ega öelge kiiresti käsu stiilis „noh, tee siis midagi!“. Lapsele tuleb meelde tuletada, et igavus on täiesti loomulik tunne, mida aeg-ajalt kogevad kõik, ka täiskasvanud. Nii rahustate last ja aitate tal õppida oma tundeid mõistma.
Esimene oluline samm on reageerida empaatiliselt: „Ahaa, ma saan sinust aru. Näen, et sind ei köida praegu miski. Miks sa arvad, et see praegu nii on?“ Kui laps tajub, et te tõesti huvitute, avaneb ta kergemini ja hakkab oma tunnetest rääkima. Aktiivne kuulamine on võtmetähtsusega – laps peab tundma, et tema mured ei jäta vanemaid ükskõikseks. See lihtne strateegia viib sageli selleni, et laps tuleb ise välja ideedega, kuidas olukorda lahendada, või vähemalt rahuneb.
Teine samm on see, et võite last aidata konkreetsete ettepanekutega, ilma et suruksite peale ainult üht tegevust. Ärge andke lapsele pikka nimekirja, mida ta tegema peab; pakkuge lihtsalt lühidalt paar võimalust:
- „Mis sulle praegu meeldiks teha?“
- „Kas sul tuleb pähe midagi, mida üldse tasuks proovida?“
- „Kuule, mõtleme koos midagi ägedat välja. Mõtteid tekib nii mul kui sinul, vaatame, kes tuleb parema ideega.“
- „Kas on midagi, mida oled juba ammu plaaninud, kuid mingil põhjusel pole seni proovinud?“
- „Võime proovida tekkidest onni ehitada, võtta välja lauamängud või tahaksid pigem midagi meisterdada? Mis sa arvad, mis oleks parim?“
Ärge unustage, et lõpliku tegevuse valiku jätate lapse teha. Nii võimaldate tal kogeda tunnet, et asjad on tema kontrolli all, ja juhite teda iseseisvuse poole.
Kokkuvõtteks: kui teie laps igavleb, ärge heitke meelt. Pidage meeles, et sobiv reaktsioon lausele „mul on igav“ võib olla võimalus koosveedetud ajaks. Kui reageerite konstruktiivselt, empaatiliselt ja rahulikult, aitate lapsel mitte ainult praeguse olukorra kiiresti lahendada, vaid õpetate talle ka väärtuslikke oskusi iseseisvuseks ja emotsioonidega tõhusaks toimetulekuks.